Huvitavat ja kasulikku lugemist takside haigustest, mis on tõlgitud ajakirjast “Mäyräkoiramme”.

Taksikoerte halvatus – kui see juhtub oma peres

Autor: Christa Nylander

Tõlge ajakirjast “Mäyräkoiramme” 1/05, Kristel S. Reith-Allikas

Ransul oli olnud nelja aasta jooksul aeg-ajalt kergeid seljaprobleeme. Halvatusvõimalus oli olemas, aga ikka ju mõeldakse, et ega see meiega ei juhtu. Pühapäeval, nädal enne jõul juhtus see siiski just meiega – või õigemini Ransuga.

Kell hakkas saama kaheksa pühapäeva õhtul ning terve pere kogunes televiisori ette. Ransu oli selleks ajaks juba oma kohale tukkuma läinud, aga kuna see oli tema käitumisele tavapärane, ei pööranud ma sellele tähelepanu. Üheksa paiku hakkas Ransu kohta vahetama ja siis märkasin, et koer väriseb ega leba rahulikult.

Koer soovis õue minna. Käisime õues, kus ta käitus täiesti tavapäraselt – ikka täiskäiguga lumehange. Koer tegi kõik hädad ja näis, et teda ei vaeva enam miski. Tulime tagasi tuppa, koer heitis jälle pikali ning värin jätkus. Nüüd hakkas ta oma suud limpsima, millest järeldasin, et tal on paha olla. Katsusin suu sisemust ja kurku, et oleksin kindel, et seal ei ole mingeid võõrkehi või suusiseseid valumeid. Seejärel kompasin selga, see ei olnud tundlik. Ka kõht näis olevat küll pinges, kuid mitte tundlik.

Kontakt arstiga.

Loomaarstile helistasin esimest korda umbes kümne paiku õhtul ja pika arutelu järel otsustasime välistada kõhuhädad, andes parafiiniõli, kuna millelegi muule viitavaid sümptomeid ei olnud ning olime lõunaks söönud ribisid. Samal ajal õiendasin mehega, sest olin kindel, et ta oli jätnud kondid kohta, kust koerad neile ligi pääsevad.

Natuke enne keskööd oli koera olukord ikka sama. Läksime õue. Ransu tormas taas ettepoole, kuid nüüd märkasin esimest ilmingut, millest oskasin teha järelduse ka arstita – parem tagajalg ei liikunud enam sama reipalt kaasa. Haarasin koera sülle, läksin koju tagasi ja panin ta puuri. Andsin veidike valuvaigistit ning helistasin uuesti arstile, et teatada temalegi, millest kõik see oli tingitud – Ransu oli halvatud.

Järelevalve ja põetamine.

Pühapäeva ja esmaspäeva vaheline öö läkski ärkvel olles, sest koer piinles valudes ja valuvaigistid ei paistnud enam aitavat. Halvatus oli esmaspäeva hommikuks levinud teisegi jalga ning kõndimine oli peaagu võimatu.

Esmaspäeval saime aja Kuopio loomaarstile, kus diagnoositi juba nii raske halvatus, et operatsioon oli soovitatav. Kuna koer oli veel võimeline saba liputama ehk sügavaim tundlikkusaste oli säilinud, otsustasime kohe samal ööl sõita 500 kilomeetri kaugusele Helsingisse operatsioonile. Teele minnes saime kortikosteroide sisaldava süsti ja kindluse mõttes rahustavaid tablette juhuks, kui härra peaks puuris väga rahutuks muutuma. Terve esmaspäeva õhtu näpistasin Ransut pidevalt talla alt, et oleksin tema olukorraga kursis.

Operatsioon.

Teisipäeva hommikuks olime kõigi surmani väsinud pereliikmetega Helsingis. Reis läks hästi, Ransu magas puuris terve tee rahulikult sellal, kui meie, inimesed, püüdsime kuidagiviisi ärkvel püsida. Veel arstimaja ees tegi Ransu kõik hädad omal jõul ära, tänu sellele julgesin pisut kergemalt hingata. Pealegi suutis ta endiselt saba liputada ning esimesest halvatuse sümptomist oli möödnunud umbes 34 tundi.

Arst tegi pilte ja lõplik operatsiooniotsus tehti ülesvõtete põhjal. Diagnoosiks oli ulatuslik lülidevahelise diski väljasopistumine T12-13, mis põhjustas seljaüdi kokkupressimise ja sellele järgnevalt tagaosa halvatustunnused. Koerale võis järele minna kella ühe paiku päeval, nii jäi meile aega pisut puhata enne koju tagasi sõitmist.

Mina ei puhanud küll sekunditki, peas keerlesid kõikvõimalikud õudusjutud seljaoperatsioonidest ja sellele järgnevast pikast toibumisajast ning ausalt öeldes vaagisin ka seda, kas tegin koera seisukohalt ikka õige otsuse. Kas oli Ransu suhtes õiglane, et tema – elav, noor, vilgas ja hasartne – taksikoer peab sellise katsumuse  läbi tegema. Aga teisalt, just nendel põhjustel pidasin operatsiooniotsust ka põhjendatuks.

Patsient.

Ransu magas veel VÄGA sügavalt, kui kella ühe paiku talle järele läksime. Arst kirjeldas toibumisaega ning andis juhtnööre ravimiseks. Alles sel hetkel hakkasin uskuma, et Ransust võib saada veel seesama vilgas ja hasartne taksikoer!

Paranemine algas kiiremini, kui oleksin julgenud lootagi. Juba järgmisel päeval tahtis härra tutvuda uue mänguasjaga (no tuli ju teisele midagi lohutuseks osta!). Esiteks prääksutati uut lelu ja teiseks taheti muudkui musitada mu tütreid, kui need talle piisavalt lähedale läksid. Uni tuli talle peale tihti ja pikaks ajaks, kuid nende ravimite mõjul oleks ilmselt isegi hobune unne vajunud. Välja asjatama viisime Ransu süles ja paari päevaga õppis ta hiilgavalt hästi ära, kuidas seda korraldada – puuris algas hullemat sorti trambeldamine nii, et iga kahejalgne pidi aru saama, millal jalad kõhualt välja võtta ja tegutseda. Operatsioonijärgsel päeval püüdis Ransu roomata endistele hädategemisepaikadele, ei sobi ju täiskasvanud “mehel” emme jalge ette pissida...

Jõululaupäeval ehk kolm päeva pärast operatsiooni oli Ransul juba nii palju parem, et panime elutoa põrandale mänguteki, kus ta võis terve jõuluõhtu möllata. Ransu avas ise oma pakid ja suutis pisut uute mänguasjadega mängidagi. Selle lõpetasime aga suhteliselt kiiresti ära, kuna Ransu ise ei saanud olukorra tõsidusest aru ja kippus jänese moodi hüpeldes leludele järele minna.

Paranemine edenes kuni jaanuari alguseni vägagi kiires tempos, seda oli võimalik silmaga näha. Puuris lamamisest loobusime täielikult pärast aastavahetust, sest panime tähele, et koer magab ja lamab oma rütmi järgi ilma puuritagi. Puur on siiski endiselt kasutuses juhuks, kui seda peaks tarvis oelma.

Suurimad ohutegurid, nagu mänguasjad, millest hasart tekib, korjasime ära. Kuna tegemist on seksuaalselt eriti võimeka koerahärraga, pidime ka vaatama, et põrandale ei jääks midagi, millest saaks esikäppadega haarates end välja elada J.

Kontrollvisiidid.

Kui operatsioonist oli möödunud 4 nädalat, tuli minna arsti juurde kontrollvisiidile. Suur oli kergendusohe, kui operatsiooni sooritanud arst üyles, et Ransu on hästi toibunud. Ise olin sinnani pisut kahtlev, sest Ransu kõndimismaneer oli ikka veel veidi “purjakil.”

Artikli kirjutamise ajaks on operatsioonist möödunud täpselt 6 nädalat. Koera käitumine on ‘taksikoeralikult tuttav ja turvaline’. Väljas tagaõues haugutakse kõikide väikeloomade (nt oravate) peale, koer möllab lumehanges, nagu vanasti, urge kaevates. Tagajalgades on küll endiselt nõrkus, kuid teisalt pole seal ka enam lihaseid ning liigse hoo korral ei jõua tagajalad hästi järgi. Muidu on kõndimine juba täiesti normaalne.

Paranemisprotsess ei ole veel sugugi möödas, muutunud on vaid protsessi iseloom. Kuna halvatuse sümptomid ja valud on kadunud, võib tasapisi alustada lihaste taastamisega. See tähendab rohkem õueskäimist, eriti vaba liikumist. Samuti kuulub asja juurde massaaž, seda olemegi teinud juba pikemat aega.

Omad kogemused.

Kirjutasin selle jutu üles, kuna vajasin ise positiivseid kogemusi halvatuse üleelamisel (nii palju, kui seda positiivseks elamuseks saab pidada). Küll aga olin eelnevalt kuulnud kõikvõimalikke õudusjutte, mis olid tõenäoliselt veelgi värviküllasemalt kirjeldatud, kui sündmus ise oligi. Esimesed 24 tundi kulus mul teistele taksiomanikele helistades ainult sel eesmärgil, et enda paanikat leevendada. Tänu nendele kõnedele suutsingi end veidi maha rahustada (tänud neile, kes end ära tunnevad) ja tõenäoliselt aitas minu rahu ka Ransul rahuneda.

Tänan operatsiooni teinud arsti Timo Talviot ning vetõde Anne Johanssonit, kes hoolitses nii Ransu eest, kui rahustas hüsteeritsevat koeraomanikku. Samuti tänan Aija Leinoneni Kuopiost.

Tundmatu tuttav

Autor: Ell Helena Koskentalo

Tõlge ajakirjast “Mäyräkoiramme” 1/05, Kristel S. Reith-Allikas

Takside nahahaigust tuntakse ka nimede all nahatumenemistaud, elevandinahk ja akantoos. Tegemist on hirmutava tõvega, mida ikka veel taksidel esineb, kuid mida on võimalik ravida.

Mis on acanthosis nigricans?

Acanthosis nigricans tähendab ladina keeles tumenenud nahka. Tegemist pole kliinilise diagnoosi, vaid sümptomiga, milles naha uuenemisprotsess on häiritud. Naharaku sarvkesta moodustmise ja musta pigmendi kogunemise tagajärjena hakkab nahk tumenema ja paksenema. Sellise sümptomi kirjeldamisel kasutatakse ka rahvapärasemaid väljendeid nagu nahatumenemistaud, elevandinahk, akantoos. Selle nähtuse primaarfaasi on täheldatud pea ainuüksi taksikoertel. Nähtuse sekundaarfaasi võib esineda ka mistahes teist tõugu koertel.

Kõikides kirjalikes allikais, kus acanthosis nigricanist kirjeldatakse, mainitake samuti taudi esinemist just taksikoertel, kuid loo autor täpsustab, et on kohanud haigust omakorda vaid lühikarvaliste hulgas. Ka inimestel esineb oma acanthosis nigricans, kus nahamoodustised tekivad küünar- ja põlvenukkidele ning kaelale. Haiguse taustal on insuliinimetabolismi häire ning haigust põdevad inimesed ongi tihti selgelt ülekaalulised. Samas ei ole inimestel täheldatud selle haiguse puhul geenilist päritavust.

Mis põhjustab acanthosis nigricans'i?

Acanthosis nigricans ongi pikka aega tuntud kui taksikoerte haigus. Selle peamine põhjus ei ole teada, küll aga peetakse seda päritavaks. Kuna haigust esineb pea ainuüksi lühikarvalistel taksidel, võivad tõbe põhjustavad geenid olla kuidagi seotud lühikarvalisuse geeniga. Haigust põdevat koera ei tohiks kasutada aretuses.

Sümptomid.

Esimesed märgid võivad ilmneda koera nahal juba 3-12 elukuul. Sümmeetrilised nahamoodustised tekivad esmalt kaenlaalustes. Muutused levivad tasapisi esijalgade sisepinnale ja kõhualusele. Aja jooksul võivad moodustised hakata tekkima ka kaela alaosale, kõrvade sisepinnale, külgedele, reitele ning taguotsa piirkonda.

Esialgu hakkab nahk punetama ja seejärel kiiresti tumenema. Tumenemisele järgneb naha paksenemine ja karva väljalangemine, mil nahk hakkab meenutama elevandinahka. Samal ajal hakkab esinema rasvast kõõmataolist eritist, mis loob soodsa pinnase bakterite ja nahaseente tekkeks. Bakterite ja seentenakkusega kaasneb ka selgelt eristuv spetsiifiline lõhn. Põletik tekitab sügelust ning koer tahab end kratsida, kuid see tekitab nahale veelgi enam kahjustusi. Kui inimene ei sekku, tekib sügeluse, kratsimise ja põletiku omavaheline nõiaring.

Kõik, mis paistab akantoosina, ei ole seda.

Kui diagnoos tehakse esialgsete vaatluste ning nahamuudatuste põhjal, võib siiski teha valesid järeldusi. Noortel ja allergilistel taksidel võib esineda sügiseti niiskusest tingitud nahaärritusi ning ülekaalulistel taksidel haudumisest põhjustatud nahaärritusi kaenlaalusepiirkonnas. Sellised ärritused on kergesti ravitavad.

Allergiliste nahaärrituste või pikalearenenud hormoonhäiretega võib kaasneda aga akantoosi teine faas. Hormoonhäired ei ole noortele takiskoertele tavalised, küll aga võivad samasuguste sümptomitena ilmnema hakata erisugused toiduallergiad ja ekseemid. Usaldusväärse diagnoosi saamiseks tuleb koera nahast võtta erinevaid proove. Nahatükikeste eemaldamine on tavaliselt nii valus protsess, et koer tuleb selleks ajaks uinutada.

Haiguse ravi.

Acanthosis nigricans on parandamatu haigus, kuid õige ravi korral on seda võimalik kontrolli all hoida. Alguses aitab pesemine kooriva ja sügelust vähendava kõõmashampooniga ning määrimine kortikosteroide sisaldava salviga. Salv leevendab sügelust ning shampoonitamine vähendab kõõma ja spetsiifilise lõhna teket. Seisundi edenedes tuleb hakata kortikosteroide sisaldavaid ravimeid suu kaudu manustama - tavaliselt on selleks prednisoloon, mida esialgu antakse suurema annusena, 1mg koera kilo kohta. Sümptimite levides manustatav annus tasapisi väheneb kuni nö “regulaarannuseni”. Ravi on eluaegne. Enne kortikosteroide sisaldavate ravimite kasutamist tuleb bakteri- ja seenepõletikud välja ravida, muidu võivad teatud seened erinevate ravimite omavahelise reaktsioonina vohama hakata. Kortikosteroide sisaldavate ravimite kasutamisel isu, mis taksidel üldiselt on niigi hea, kasvab veelgi. Alguses koer ka joob palju, janu väheneb annuste vähenemisega.

Shampoonipesu tuleb samuti jätkata. Proovida soovitatakse ka E-vitamiine, mis on ühtlasi antioksüdandid. Samuti soovitatakse võimalusel süstida naha alla melatoniini.

Eluaegne mõju.

Haiguse ravi on eluaegne ning pidev kortikosteroide sisaldavate ravimite kasutamine sunnib koera tervist pideva tähelepanu all hoidma. Lihaste nõrgenemine ja paistetus on tavalisimaid pikaaegse ravi kõrvaltoimeid, häiritud võivad aga saada ka organismi kaltsiumi- ja suhkrutasakaal ning sellest seisundist võib areneda Cushingi taudi sekundaarfaas. Suurenev surve silmale (glaukoom) ja läätse tagaosa hägunemine (katarakt ehk kae) on harvemini esinevad kõrvalmõjud.

Kortikosteroide sisaldavad ravimid nõrgendavad ka rakkude uuenemis- ja kaitsemehhanisme nakkuste vastu, seetõttu on ka bakteri- ja seentenakkused akantoosi põdevatel koertel tavalised. Tüüpiliseks nähtuseks on tugev, kortikosteroide sisaldavaitele ravimitele halvasti alluv sügelus. Siin aitab vaid regulaarne pesu bakterite ja seentenakkuste vastaste vahenditega. Vajadusel võib manustada vastavaid ravimeid ka suu kaudu.

Õigesti ravitud lemmik võib elada normaalpikkusega või peaaegu normaalpikkusega eluea.